Пузатика в команду не взяли и в душ не пустили!
Spordipartner
4 ч ·
Astanas stažeerinud Eesti tulevikulootus jäi lepinguta
Astana jalgrattatiimis stažeerimas käinud 20-aastane Karl Patrick Lauk ei suutnud tipptiimi ust lahti murda.
Õigem oleks öelda, et talle ei antud võimalust seda teha. Astana „veterani” Tanel Kangerti sõnul oli klubi pakutud võistluskalender väga auklik ja kaootiline. Sobilikke sõite nappis, õigemini neid polnudki. Lauk pidanuks lepingu teenimiseks võidusõitudel imevigureid näitama.
20-aastane saarlane tiimi otsustesse nii kriitiliselt ei suhtu, sest kogemuse mõttes sai ta näha tipptiimi köögipoolt ja nuusutada kõrgemat taset. „Itaalias olid väga head klassikud. Rasked küll ja mitte kontimööda, aga ikkagi head võidusõidud. Nägin ära, mida proffide üldine tase endast kujutab,” on Lauk tiimile kokkuvõttes ikkagi tänulik.
„Kui maa peale tulla, siis väga väheseid on 20-aastaselt World Touri tiimi palgale võetud.” Lauku esialgu ei võetud, vähemalt Astana juurde mitte.
Pärast möödunud nädalavahetusel peetud Milano-Torino ühepäevasõitu, kus Lauk oli päev otsa jooksikute hulgas ja telepildis, oli tal vestlus Astana spordidirektori Dmitri Fofonoviga. Asjad räägiti selgeks. „Nende arvates jään ma liiga nooreks, nad ei taha riski võtta,” teatab Lauk. „World Touri meeskonnal tuleb uusprofiga kohe sõlmida kaheaastane leping ja tiim peab olema veendunud, et uustulnukast tõuseb kasu. Niisama lepingut ei pakuta.”
Lauk usub, et mullusega võrreldes tegi ta päris suure edasimineku. Selle nimel sai kõvasti tööd rabatud. Ka tulemused kinnitavad seda. Lauk võitis kevadel Eesti koondisega Tour of Estonia ja teenis Astanas stažöörilepingu. Prantsusmaa amatööride reitingus (portaali DirectVelo versioonis) on ta U-23 ratturite arvestuses kaheksandal kohal. Prantsusmaal õnnestus tal amatöörtiimi Pro Immo Nicolas Roux eest saavutada kuus esikohta.
Eelneva põhjal tundub üsna veider, et Prantsusmaa profitiimid pole tema vastu huvi tundnud. Ühe erandiga. „World Touri tiim FDJ natuke tundis huvi, treener kirjutas paar korda. Mõnel sõidul tuli ka juttu rääkima. Aga pärast seda, kui ma Prantsusmaa karikaetapil kukkusin, pole juttu olnud,” imestab Lauk. „Prantsusmaal on üheksa profitiimi, aga ükski pole konkreetselt lähenenud. Ma ei kujuta ette. Okei, Prantsuse noori tuleb peale ja neil on palju tugevaid sõitjaid, aga neid, kes millegi erilisega silma paistaksid, on vähe. Isegi Benoît Cosnefroy, kes tuli U-23 grupisõidu maailmameistriks, tundub minu jaoks tavaline võidusõitja. On tugev, aga ei sära millegagi,” ütleb ta keerutamata.
Järgmise aasta plaanid üritab Lauk lukku saada lähinädalate jooksul. Ta uurib siit ja sealt, üritab end ukse vahelt sisse pressida. Idee poolest sama tee nagu neli aastat vanemal Saaremaa Viikingi klubikaaslasel Mihkel Räimel.
Profid nurisevad
„Küsimus on, kas leidub mõni klubi, kes on valmis riski võtma. Samamoodi oli mul Prantsusmaale amatööriks minnes. Team Pro Immo juhid ei teadnud minust midagi, tulin otse juunioride klassist. Aga nad võtsid mu vastu, riskisid.” Tagantjärele tõdedes tõeline jackpot. Lauk tõi klubile kahe hooajaga 15 võitu. Nüüd aga on aeg aste kõrgemale liikuda.
Mis Astana puhul kõige rohkem üllatas? „Astana juures oli huvitav jälgida, kuidas profid väikeste asjade üle nurisevad. Amatöörina on nii, et teed oma võidusõidu ära ja kohe finišis duši alla ei saa. Sõidad autoga neli tundi koju, haised seal ja saad alles õhtul kell 11 pesema. Heal juhul on autos võileib hambusse võtta.
Astanaga jäime Itaalias Milano lähistel liiklusummikusse ja profid hakkasid kohe nurisema, et nii pikk transfeer. Istusin seal mugavas toolis, duši all käidud, külmik jogurteid, jooke ja sööke täis. Mul oli küll selline tunne, et võin öö otsa bussis sõita ja magada ka, kui vaja. Amatööri jaoks tundus kõik parimas korras. Minu arust oli buss mugavam kui enamik hotelle, kus me amatöörklubiga võistlemas käies ööbime.”
Ülbus kadus kiirelt
„Astana mehed tundusid alguses natuke ülbed,” avaldab Karl Patrick Lauk. „Ent kui teistpidi mõelda, olin nende jaoks ju päris võõras. Nad ei teadnud, kes ma olen või mis ma olen. Pärast esimest sõitu suhtlus muutus. Meestel tõusid suunurgad üles ja nad ütlesid musta töö tegemise eest aitäh. Niikaua kui nemad on viisakad, pole mul kahju nende jaoks tööd teha. Võin küll öelda, et lõpuks olin Astana tiimis juba oma jope.”
Вход
Регистрация
FAQ
Поиск
